Kes hoiab silma peal minu sotsiaalmeedial siis teab, et jagasin seal pilti Mia sinisest silmast. Ning lubasin, sellest lähemalt rääkida siin. https://www.instagram.com/p/CcZr5WRDJMQ/

Käisime möödunud nädala pühapäeval, Tallinnas, Super Skypargis.
Oleme seal käinud mitmeid kordi varem ka. Kuid seekord minnes, oli Mia vanem, kui viimati käisime ning esimest korda sai ta ise käia mööda keskust ringi. Leppisime koha kokku, kus kohtume, kui tunneb, et on eksinud või tahab miskit.
Ma teadsin, et minust väga ronijat seekord pole, siis hõivasin ühe tooli ning sellest saigi meie kohtumispaik.

Sellel päeval oli rahvast nii palju, et Rasmusega rääkides, ei kuulnud ma ei enda, ega tema häält.
Kisa oli nii vali.
Olin siis mina juba pikalt istunud, kui Rasmus teavitas mind, et nüüd tema aega puhata ja mina mingu mängigu lastega.
Läksin siis Mattiasega turnima. Kui Mia otsustas, et tahab ka meiega tulla. Chris, Mattias ja mina olime juba roninud ülesse, kui Mia meile järgi tuli. Ütlesin siis talle, et “näe siit saab ülesse,tule”. Keerasin vaid mõneks ajaks selja, jälgimaks, et Mattias ära ei jookseks.
Selle lühikese aja jooksul, oli Mia jõudnud minna juba korrus kõrgemale ronilas ning oli ennast sättinud suure liumäe peale. Kust ta kavatses alla nüüd lasta. Ma ei jõudnud teda isegi mitte hõigata, kui ta juba sealt alla lasi.
Kuulsin vaid prantsatust ning nägin, et lahkus alt nuttes.

Chris jooksis koheselt talle järele ning meie Matuga sättisime siis ennast mööda liumäge alla tulema. Kui ma Mia juurde jõudsin oli vaid põsk punane ja marraskil, ei mingit märki, et silm oleks kuidagi viga saanud.
Ise ta kurtis, et ka silm sai haiget. Mille peale siis ma ostsin jäätise ning talle külmana vastu põske ja silma alust hoidsin.
Möödus vaid mõned minutid, kui jäätis oli sulanud ja ma tal selle ära lubasin süüa. Vahepeal kurtis, et põsk valus, kuid rõõmus olek säilis ikkagi.

Kuna me olime juba pannud laua kinni Viikingite külas. Siis olime mõni aeg veel batuudikeskuses ning läksime seejärel Viikingite külla sööma(nii head toidud).
Seal olles, hakkas vaikselt silm märku andma. Oli veidi sinakas, lilla.
Kui olime oma toidud ära söönud ja koju jõudnud, siis alles siis nägime mis see silm on. Selleks ajaks oli jõudnud juba silma täitsa siniseks minna. Panime veelkord külma,et äkki aitab natukene. Siis tegelikkus jõudis kohale alles järgmine päev, kui Mia ärkas silm täitsa rullis ja kinni.

Õnnelik õnnetus. Hea, et luud terveks jäid.