Pole ammu näinud mu armas blogi. Avastasin enda jaoks,et kirjutada on mõnus, aga selleks on instagrami story ideaalne koht. 😀

Enamus meie tegevusi näeb instagrami storydest. Kuid nüüd otsustasin, et korra nädalas teen ka blogi postituse.
Ma nii väga ei keskendu blogile, aga jätta blogi ka ei taha.

Vahepeal on niiiiiiii palju juhtunud, et kohe kust alustada…
Rasedus on tänase seisuga 23+3. Vahepeal saime teada, et meie perre on lisandumas poiss.
Seda laps ei kavatsenudki varjata. Ajas jalad nii laiali, et kohe kõik suguelundid olid pildile lausa jäädvustatud.
Üldiselt kulgeb rasedus omasoodu. Peamiselt kimbutavad mind peavalud. Sain ka neuroloogile saatelehel, aga aegu pole.

Nii ma siin kannatan välja need, sest ega paramax seda leevenda, kui valutab siis ikka nii, et on valutatud.

Viimasel ajal on pesapunumise tunne nii suur, et ei jõua kohe kontrollida. Kõike tahaks, nüüd ja kohe.
Beebi asjad, riided, kodu ümber tõsta jne.

Tegin siin ka nimekirja oma probleemidest mis rasedusega kaasnevad ja kavatsen kõik kolmapäev arstile ette lugeda.
Samuti nimekirja sünnitusest. Ehk siis soovin kõiki vastuseid kas keiser või ise sünnitus.

Mul on Matu sünnist korralik trauma ja ausalt õeldes, ega see välja paistagi. Aga see mis sees mul toimub on keeristorm.
Nii palju küsimusi, vähe vastuseid.
Sain saatelehe raseduskriisi nõustamisele ja saate aru aegu POLE!! Nagu mida…. vägisi on tunne, et ma ei saagi enne ennast tühjast rääkida ja siis otsuseid teha, kui juba sünnitus käes.

Olen siin nii palju mõelnud. Ämmakas küsis ka, et kas olen mõelnud kumba soovin. Siis muidugi tahaks ise sünnitada, aga samas ei taha ka.
Ma igakell eelistan plaanilist keisrit, kui seda, et ükshetk võib sünnitus viia erakorralise keisrini.

Teiseks on mul plaanis ka sterilisatsioon. Miks siis mitte juba kaks korraga?
Paberid täitsin ära selleks ja need ootavad sahtlis oma aega.

Mida ma siis lõpuks teha tahaksin ja mida arstid otsustavad, seda näitab aeg.