Juba hommikul ärgates teadsin, et täna tuleb pikk ja tegus päev. Eile õhtul panin plaani paika, viin lapsed aeda ja terve päeva kulutan koristamisele. Mitte niisama ei tõmmanud ma lapiga põrandaid puhtaks, vaid tegin korraliku koristuspäeva.

Mul on selline rumal komme. Ma lihtsalt ei oska natukene koristada. Selles mõttes,et kui ma hakkan koristama, siis ma pean korralikult koristama. Kõik kapid teen korda, pesen kõik kapid ära, sorteerin asjad omale kohale. Minu arvamus on, et igal asjal peab olema oma koht, vastasel juhul on see minu jaoks korralagedus. Meenutan veidi Monki.

Ega see pole veel ainus Monki meenutav tegevus. Näiteks, ma kontrollin oma käekotti iga viie minuti tagant. Mitte küll kodus olles,vaid, kui väljun kodust.
Samuti jääb alati minu pead vaevama, et kas kodus sai kõik tehtud, kas ma panin kõik asjad ära.
Sellepärast, ma kodust kõige viimasena alati lahkun. Sest kõik peab jääma omale kohale.

Perekond on õnneks sellega harjunud, ning on kursis minu kiiksuga.
Isegi mu ema on meelde jätnud, et igakord kui ma külla talle lähen, ning tal võimalus on, koristab ta toad kiiruga ära.
Mu tekib lihtsalt stress, kui ma pean viibima, kohas kus on minu jaoks must ja selline olukord tekitab minus närvilisust.
Mõnikord on koduski nii, et kui toad mitu päeva koristamata, siis ma olen endast väljas ja siis ei taha keegi mulle ette jääda.😏
Ma olengi selline ja ma ei saa sinna midagi teha. Need ongi tunnused obsessiiv-kompulsiivsel häirel.
PS! Ma isegi sorteerin igakord pusle tükid õigetesse karpidesse.

Kui mul väiksemate lastetuba tehtud, teen alati ülejäänute magamistoad. Esimesena teen selle mis ette jääb. Täna tegin siis Romy ja Chrisi toa ning seejärel Meie magamistoa.

Ning seejärel koristan esikust, köögini.