Olen viimasel ajal päris vaikne blogis olnud. Kuna mul lapsed on tõbised, siis nende ravimine võtab omajagu ning tähelepanu samuti. Tahan nad selle nädalaga täiesti terveks saada, sest järgmine nädal tuleb kiire ja põnev.
Kuid see selleks.

Mis mind täna siia tõi on minu õudsad naabrid. Selle asemel, et teha uinak koos Mia ja Mattiasega, tulin teile teada andma, et omaenda voodis võid saada südamerabanduse.
Nimelt eilne õhtu oli nagu iga tavaline, ma olin küll veidi rohkem väsinud, kui muidu ja läksin magama kell 22 juba. Siis Rasmus tuli alles voodisse, poole 11 paiku.
Magasime õndsat und, kui ma ärkasin reaaslelt paukude peale ülesse. Täpselt selline tunne tekkis, et nii, nüüd on sõda meieni jõudnud. Ja seda ilma naljata.
Jõudsin endamisi mõelda, et mis asi see nüüd oli, kui voodist püsti tõusin ja aknale vaatama läksin. Ei näinud ma midagi, peale ilusa vaate. Ei mingit välgu sähvatust, ei mingit ilutulestikku. No, mitte midagi.
Proovisin siis uuesti magama jääda, kui täpselt samad paugud kordusid. Nüüd käis peast läbi, et need on täiesti püssi paugud. Kuna elan metsas siis, äkki mõni jahimees, oli minu esialgne mõte.
Kuna teadsin, et paugud olid mega tugevad ja valjud siis pidid seda ometi naabrid kuulma.
Vaatasin messengeris ringi ja nagu näha, enamus maja elanikke on aktiivsed.
No ei ole ju ometi kokkusattumus, kui inimesed tavaliselt öösel ikka magavad…vähemalt normaalsed, ning keset töönädalat.
Siis kirjutasingi ühele neist, et kas on kursis mis toimub. Tema arvamus oli samuti, et ehk õhkpüss.
Kui viimased lasud käisid, läksin veel rõdule vaatama, kui nägin, et ülemine naaber alumiste peale pahandas ning alumised naabrid selle peale kiirelt tuppa pagesid.
Kui hiljem uurisin, et mida ta neile ütles ja kas on kursis olukorraga, siis ütles vaid, et nad lasid mingisugusest asjast(ei tea, kas relv või mõni muu asi) pauke õhku. Kuna ta ei näinud täpsemalt mis see oli siis jäi see oletuseks mida nad kasutasid.
Kuid fakt on see, et paugud olid väga kõvad ja millegi eest nad peitu jooksid peale õiendamist.

Kuna siililegi oli selge, et nad jälle napsutavad siis ei oska nad napsuse peaga käituda, veel vähem teistega arvestada.
Selle loo juures on kõige kurvem, et neil on kodus neli väikest last. Ja pea iga jumala kord, kui pereisa koju tuleb, hakkab seal üks madin pihta. See pole esimene kord, kui pooled maja elanikud on pidanud nende pärast öösel üleval istuma.
Selliste paukude valguses ei imesta midagi, kui keegi neile lõpuks ka politsei kutsus. Ning politsei ka saabus.
Kuna mul on aknad mikro tuulutuse peal siis iga sõna kostab tuppa.
Ja peale politsei lahkumist oli pereisa vist lõvi konservi söönud, sest tal oli nii mõndagi õelda, karjudes veel ,et kutsuge ja siis politsei. Mille peale ma perenaisele kirjutasin, et selline käitumine on vastutustundetu ja kas ta oma laste peale mõtleb? Vastasel juhul, kui see möll kestab kutsun nüüd ise politsei.
Selge oli see, et ega teiste peale nad ei mõtle, vähemalt oma laste peale võiks ju mõelda.
Päris pikalt karjus ta veel rõdul, kuniks kella 3.45-4.00 öösel saabus vaikus ja ma magama sain jääda.

Selline juhtum ei ole esmakordne, ning eelmisel suvel oli siin samuti hullumaja. Küll kõva peretüli näol, kuid siiski. Kõike seda pealt kuulevad ja näevad lapsed. SEE EI OLE OKEI!!
Ma ei väidagi, et me pole Rasmusega tülitsenud või, et ma olen muster ema. EI OLE. Absoluutselt mitte, kuid sellise debiilsuse peale ma isegi ei oskaks tulla.
Kuna minu hinge kraapis hommikuni nende laste heaolu, siis ei salga ma õelda, et helistasin hommikul esimese asjana KOV laste ja perede heaolu spetsialistile ja rääkisin kogu loo ära.
Minu silmis on sellised probleemid vaid siis, kui peremees on kodus. Kui teda pole, saab perenaine päris kenasti hakkama ja ei ole mul mingeid kaebusi. Need tekivad siis, kui peremees on koju jõudnud.

Jah, olen arvestanud, et ma olen nüüd paha, kuid mulle läheb korda KA NENDE laste heaolu. Miks peab laps/ed sellist asja kannatama ja taluma? Millised täiskasvanud neist tulevikus kasvavad?
Ei ole mõtet väita, et nad magasid ilusti ja ei kuulnud midagi. Minu jaoks tühine jutt. Kui maja teises otsas olevad inimesed ärkasid selle peale, siis mida need lapsed kodus tunda võisid? Kindlasti hirmu.

Ma tean ka seda, et selle loo perenaine loeb kindlasti selle postituse läbi ja mulle on talle vaid üht õelda.
Palun, proovi enda laste jaoks muuta midagi. Ükskõik mida, mis tundub mitte aksepteeritavana.
Sest kodus pidu panemine ning mitte ühegi kaine täiskasvanu juuresolek lastel ei ole kuidagi turvaline ja terve keskkond.
Rääkimata, ükskõik millise relva kasutamine. Paku oma lastele turvaline lapsepõlv, mitte täis hirme.
SEE EI OLE OKEI.