Ma jagasin enda instagrami storys endast fakti.Mille viimaseks lauseks oli, et mind kunagi koolis kiusati.
Tagant järele mõeldes, ma enam nii hästi ei mäleta, miks just mina jäin mingil aja hetkel ette?

Põhikoolist mäletan vaid seda, et minu vanem vend oli paras kaak.Ega tema väga ei halastanud enda käitumisega, mis siis kujundas mulle päris korraliku eelarvamuste jada ette, eelkõige õpetajate seas.
Ja nagu tellimise peale, sain mina enda klassijuhatajaks täpselt sama õpetaja, kes mõni aasta varem oli minu venna klassijuhataja.
Kui minu vennast rääkida, siis kõige tema meeldejäävam temp oli, kooli poiste tualetis, siili pommi valmistamine ja selle õhku laskmine wc-potti.

Vau, milline geenius eks?

Mis sa siis ikka minul ootad, kindlasti olen samasugune.Mulle jäi vähemalt mulje, et õpetaja minu kiusamine oli seotud sellega, kuid mine tea “lapse aru”.
Alguses algas see, selliste lihtsamate tegudega.Kuna me elasime koolile üsna lähedal, siis eeldas õpetaja igakord, et kui mul on töövihik kodus siis on see kindlasti hea mõte, et äkki saadaksime mind siis koju, sellele järele?
Ja nii ma igakord(mitte, et see oleks igapäevane)mõnele oma puuduvale õppevahendile järele läksin.

Mida tegi see aeg klass?Ootas mind.
Kui ma oma vihiku või töövihiku olin lõpuks toonud, kontrollis õpetaja igakord kulli pilguga, et raudselt tegemata, seepärast kodus.
Praegu mõtled, et üsna tühine probleem, kuid lapsena tegi see mulle liiga.Igakord oli mõtet, et miks just mina?

Samuti saatis see sama õpetaja mind koju patsikummi järele.Jah, mul oli kombeks oma juuste otsi lutsutada ja seetõttu ta neid kinni sooviski, et kannaksin.Aga jällegi, miks mind koju saata?Miks ei võinud ma kordagi seda sõbrannadelt laenata?

Enam täpselt ei mäleta, mitmendas klassis ma käisin, kuid selgeks on meeles seik, kus õpetaja mu töö hindas hindele 2.
Ma teadsin, et see töö pole seda hinnet väärt ja kuna ma olin selleks õppinud omajagu, siis teadsin, et tehtud on ülekohut.
Tõepoolest polnud mu hinded selles aines eriti kiita ja mind ähvardas suvetöö.Kuna see kontroltöö oli minu saatuse otsustaja siis ma ei jätnud seda nii.Viisin oma töö õppelajuhatajale hinnata.Kes hindas selle töö hindele 4.
Milline vahe eks?
Tulge siis väitma, et seda ei saa kiusuks nimetada?

Kõige valusam mälestus on mul kaheksandast/ühenksadast klassist.
Meil oli klassis siis kahte erinevat gruppi kuuluvaid tüdrukuid.Ühes neist oli sellised täiesti tavalised ning teised tüdrukud olid üpris tublid, aga suhtumisega väga ei paistnud silma(ma ei arva, et kellegil on õigus ennast teistest paremaks pidada).

Mina siis kuulusin sinna esimesse, kuhu kuulus ka minu väga hea sõbranna.Tunneme üksteist päris pikalt ning tülitsenud oleme omajagu.
Sel saatuslikul päeval olimegi tülli läinud.Ma täpselt ei mäleta mis pärast, kuid kindel see, et midagi tühist see oli.
Tundsin ennast sel päeval päris üksinda, sest kui meie olime tülis, olin ma ka teistega tülis.
Kellegil nende seltskonnast tuli hiilgav idee, et mulle siis kohta kätte näidata, värvime käe valgendajaga üleni kokku ja anname mulle “vastu vahtimist, lahtise käega”.
Nii nad tegidki.Kui mina nurga tagant tulin, lõi mind üks nendest käega vastu nägu, mis oli üleni valgendajaga koos.

See tunne, see valu, see häbi.Teeb siiani haiget.
Wc nuttes silma peast välja ning nägu küürides, suutsin vaid mõelda, et miks?Mida ma neile tegin, et ma seda väärisin?
Ega valgendaja pole kerge ära tulema, isegi küürides mitte.Mu nägu valutas, tulitas, punetas.
Kui olin osa maha saanud, läksin koju.Hinges suur mõra.
Nüüdseks olen ikkagi sellest üle, kuid neid asju analüüsides jõuad päris kiirelt teadmisele, et selline minevik jätab jälje.

Selle sama sõbrannaga suhtlen siiani.Ei tunne mingit vimma.Ta isegi on õelnud ja imestanud, et mis sellist käitumist kohati soosis.
Ta on üks siiramaid, armsamaid inimesi keda tean.Eks noorena meil kõigil veri kees ja emotsioonid mõllasid.

Need siis minu kõige eredamad mälestused seoses kiusamisega.
Kindlasti on kiusamist palju kogenud ning huviga kuulan ka teie lugusid.Andke aktiivselt märku, enda loost ning millise jälje jättis see teie ellu.